...kui mu külaskäik hakkas
lõpule jõudma, asus ta mulle oma mälestusi
jutustama. Ta tuletas mulle meelde, mida ma kuueteistaastaselt olevat
rääkinud. Sel hetkel sai mulle selgeks, mis on sõpruse
ainus mõte, vähemalt sel kujul, nagu tänapäeval
sõprust veel kogetakse. Sõprus on inimesele
hädavajalik, et tema mälu korralikult töötaks.
Mäletada minevikku, kanda seda alati endaga kaasas, see on
võib-olla vajalik tingimus, et säilitada, nagu
öeldakse, oma mina terviklikkust. Selleks et mina kokku ei
tõmbaks, et säilitaks oma mahu, tuleb mälestusi kasta
nagu potililli ja see kastmine nõuab korrapäraseid kontakte
möödunud päevade tunnistajatega, see tähendab
sõpradega. Nemad on meie peegel; nemad on meie mälu;
sõpradelt ei nõuta muud, kui et nad pühiksid
aeg-ajalt puhtaks peegli, kust saaksime iseennast näha. Aga mul on
ükspuha, mida ma koolipõlves tegin! See, mida ma olen
alati, varasest noorusest peale igatsenud, oli hoopis midagi muud:
igatsesin sõprust kui väärtust, mis kõrgub
kõigi teiste väärtuste kohal. Mulle meeldis
öelda: kui on valida tõe ja sõbra vahel, siis
otsustan ma alati sõbra kasuks. Ütlesin seda
provokatiivselt, kuid mõtlesin tõsiselt. Praegu ma tean,
et see maksiim on ajast ja arust. See võis veel kehtida
Patroklese sõbra Achilleuse, Alexandre Dumas´
musketäride, isegi Sancho kohta, kes oli oma isandale
kõigist nende erimeelsustest hoolimata tõeline
sõber. Aga meie ajas see ei kehti. Olen oma pessimismis nii
kaugele jõudnud, et nüüd olen valmis pidama
tõde sõprusest tähtsamaks.
Milan Kundera "Identiteet"
