eemal Günter Grass, Alberto Moravia, Charles Baudelaire, Max Frisch

...Üksi olla on minu jaoks ainuvõimalik seisund, sest mul pole tahtmist mõnd naist õnnetuks teha, ja naistel on ju kalduvus õnnetuks saada. Olen nõus: üksi olla pole alati lõbus, alati pole sa ju vormis. Olen muide kogenud, et kui sina pole vormis, ei jää naine ammugi vormi; niipea kui nad tunnevad igavust, tulevad etteheited, et sul pole tundmusi. Siis, ausalt öelda, tunnen ma juba parem igavust üksinda. Olen nõus: minagi pole alati vormis televisioonis esinemiseks (kuigi veendunud, et ka televisioon lähemal ajal täiustub, olgu muide muuseas öeldud) ega immuunne meeleolu suhtes, aga just siis tervitan ma võimalust üksi olla. Kõige õnnelikumaid hetki mida tean, on see, kui tulen mõnest seltskonnast, istun oma autosse, sulen ukse ja pistan sisse mootorivõtme, panen raadio käima, läidan süütajast sigareti ja lülitan siis käigu sisse, jalg pedaalil; inimesed on minu jaoks väsitavad, ka mehed. Mis meeleolusse puutub, siis ei tee ma neist välja, nagu öeldud. Mõnikord lähed pehmeks, aga võtad end jälle kätte. Väsimuse sümptoomid! Nagu teraseski. Tunded, olen ma täheldanud, on väsimuse sümtoom, muud midagi, igatahes minul küll. Lased end lõdvale! Siis ei aita ka see, kui kirjutad kirju, et mitte üksi olla. See ei muuda midagi; pärast kuuled ikkagi ainult omaenda samme tühjas korteris. Veel halvem: need raadiodiktorid, kes reklaamivad koerasööta, küpsetuspulbrit või ma ei tea mida, vaikivad siis korraga: jällekuulmiseni homme hommikul! Sealjuures on kell alles kaks. Siis džinn, kuigi ma džinni lihtsalt, niisama, ei salli, peale selle tänavahääled, allmaaraudtee tuututamine või õieti kõmin, aegajalt lennuki undamine, see on ju ükspuha. Tuleb ette, et ma siis lihtsalt uinun, ajaleht põlvil, sigaret vaibal. Võtan end kokku. Milleks? Kuskil veel üks hiline sümfooniasaade, mille keeran ära. Mis edasi? Siis seisan lihtsalt paigal, klaas käes, ja joon džinni, mida ma ei salli, seisan, et mitte kuulda samme oma korteris, samme, mis ometi on ainult mu enda omad. See kõik pole mitte traagiline, vaid tülikas: ei saa iseendale head ööd öelda... Kas see on põhjus abielluda?
(Max Frisch "Homo faber")

Võõras

"Keda armastad sa kõige enam, mõistatuslik mees, ütle? Oma isa, oma ema, oma õde või venda?"
   "Mul pole ei isa ega ema, ei õde ega venda."
   "Oma sõpru?"
   "Sa tarvitad siin sõna, mille mõte on jäänud mulle tundmatuks kuni tänase päevani."
   "Oma isamaad?"
   "Ma ei tea, millise taevakaare all see asub."
   "Ilu?"
   "Meeleldi armastaksin, kui oleks surematu see jumalanna."
   "Kulda?"
   "Vihkan seda, nagu sina jumalat."
   "Kuid mida armastad sa siis, kummaline võõras?"
   "Armastan pilvi..., mis mööduvad... seal kaugel..., imeväärseid pilvi!"

(Charles Baudelaire "Väikesed poeemid proosas")

Ei salga, ma olen ravi- ja hoolekandeasutuse patsient, mu hooldaja jälgib mind, laseb vaevalt silmist, sest ukses on vaateava ja mu hooldaja silm on seda värvi pruun, mis ei või mind, sinisilmset, läbi näha.

...Üks kord nädalas katkestab külastuspäev minu valgete metallvarbade vahel punutud vaikuse. Siis tulevad need, kes sooviksid minus end hinnata, austada ja lähemalt tundma õppida. Kui pimedad, närvilised, kui kasvatamatud nad on. Kriibivad oma küünekääridega minu valgeks lakitud voodivõret, kritseldavad oma kuulsulepeade ja siniste viltpliiatsitega lakile pikaks venitatud, sündsusetuid kriipsujukusid. Iga kord, kui mu advokaat oma hallooga mu tuba lõhkab, paneb ta nailonkaabu mu voodi jalutsisse vasaku voodiposti otsa. Kogu oma külastuse ajaks – ja advokaadid teavad paljust pajatada – röövib ta mult selle vägivallaaktiga tasakaalu ja rõõmsa meele.

...Esimese lausega ”Ei salga, ma olen ravi- ja hoolekandeasutuse patsient...” langes tõke, tungles keel, jooksid mälestusvõime ja fantaasia, mängulõbu ja detailihullustus pika nööri otsas, tulenes üks peatükk teisest; hüplesin ma seal, kus augud jutustuse voolu takistasid, tuli ajalugu mulle kohalike pakkumistega vastu, kargasid toosikesed lahti ja andsid lõhna vabaks; rajasin endale metsikult vohava perekonna, vaidlesin Oskar Matzerathi ja tema kaaskonnaga trammide ja nende marsuutide pärast, üheaegselt sündmuste ja kronoloogiasunni asjus, Oskari õiguse pärast jutustada esimeses või kolmandas isikus, tema pretensiooni pärast, nagu oleks ta poja sigitanud, vaidlesin tema tõeliste süütegude ja välja mõeldud süü üle.

(Günter Grass “Plektrumm”)

TAL POLNUD VAJADUST TEISTEST ÜLE OLLA, MITTE OMA KAASLASTEST- SAMA HÄSTI OLEKS TA VÕINUD OLLA NEIST MADALAMAL VÕI KUSAGIL KAUGEL KÕRVAL, VÄGA KAUGEL EEMAL. PEAASI, ET MITTE TEISTE HULGAS. MITTE KELLEGI HULGAS. MITTE OSA TEISTEST. MITTE SELLINE OSA, MIDA JUHIB MÕNI TEINE OSA.
(Alberto Moravia "Ükskõiksed")

Just need kaks võimalust, -et inimesest võib saada ohver ja et inimesest võib saada hävitaja, tegitki üksinda olemise kohutavaks. Isepäi tegutsevalt inimeselt nõuti otse hullumeelset kangelaslikkust.
(Alberto Moravia "Ükskõiksed")