elu

ELU...

Ma sain 2004. aasta 11. novembril kaheksakümmend kaks. Mis tunne on nii vana olla? Ma ei suuda enam kopka eest kahte asja korraga teha, nii et palun ärge vaadake pealt, kui ma seda teha üritan. Ning gravitatsioon ei ole enam nii sõbralik ja talutav kui vanasti.
Kui te minuvanuseks saate, juhul kui te minuvanuseks saate, ja kui te olete paljunenud, siis avastate end küsimas oma lastelt, kes on ise juba keskealiseks saanud: "Mis on elu mõte?" Minul on seitse last, kellest kolm on mu orvuks jäänud õelapsed.
Esitasin selle suure eluküsimuse oma lastearstist pojale. Dr Vonnegut vastas oma vanale tudisevale isale: "Isa, me oleme siin selleks, et aidata üksteisel seda kõike üle elada, mis see siis ka poleks."
Kurt Vonnegut "Kodumaata mees"

Kallis jumal,

täna olen ma saja-aastane. Nagu Roosamamma. Ma magan palju, aga tunnen ennast hästi.
Ma püüdsin oma vanematele selgeks teha, et elu on üks kummaline kingitus. Alguses me hindame seda kingitust üle: me arvame, et oleme saanud kingiks igavese elu. Pärast me alahindame seda, see tundub nõme, liiga lühike, me oleme peaaegu valmis ta minema viskama. Lõpuks me saame aru, et see ei olnudki kingitus, vaid kõigest laen. Siis me püüame seda väärt olla. Mina olen saja-aastane, ma tean, mis ma räägin. Mida vanemad me oleme, seda parem peab olema meie maitse, et me suudaks elu hinnata. Peab muutuma peeneks, lausa kunstnikuks. Iga viimane kui jobu oskab kümne- või kahekümneaastaselt elust mõnu tunda, aga sajaselt, kui enam liigutada ei saa, tuleb selleks juba mõistust kasutada.
Ma ei tea, kas ma suutsin neid päriselt veenda.
Mine neile külla. Tee see töö ära. Mina hakkan natuke väsima.

Homseni, kalli!
Oscar

Eric-Emmanuel Schmitt "Oscar ja Roosamamma"

   Kui me nii visalt elust kinni hoiame, siis sellepärast, et elul ei ole millelegi toetuda, et tema poolt ei kõnele ükski argument. Surm on liiga ühemõtteline; kõik põhjendused on tema poolel. Jäädes küll meelte eest varjatuks, joonistub ta meie vaimus selgena, moonutamatuna, ilma tundmatuse võltssärata.
   Kuhjates kokku tühiseid saladusi ja haarates enda kätte mõttetuse monopoli, on elu kõhedust äratavam kui surm: mitte surm, vaid elu on suur Tundmatu.
   Kuhu küll võib välja viia selline kogus tühjust ja arusaamatust? Me klammerdume päevade külge, sest surmatung on liiga loogiline ja järelikult kasutu. Kui elu poolt kõneleks kas või üksainus argument, üksainus ümberlükkamatu tõend, kaoks elu olematusse; instinktid ja eelarvamused haihtuvad, kohates Täpsust. Kõik, mis hingab, saab toitu tõestamatust; ivake loogikat hukutaks meie meeletuse poole pürgiva eksistentsi... Andke elule selge eesmärk: sedamaid kaotab ta veetluse. Tema eesmärkide hägusus tõstab ta surmast ülemaks; terake täpsust tasandaks ta lihtlabaseks kalmistuks. Elumõtte täppisteadus teeks maa ühe päevaga inimtühjaks; ning ükski meeletu ei suudaks seal uuesti ellu äratada Iha viljakat ebatõenäosust.

Nii mõttetu kui tema surm ka oli, tuli see sooritada esmaklassiliselt. Ta heidab enda hääletult pigimusta öhe, et Iidne Sümboolne Meri saaks teda neelata. Ta oli lugenud õudseid lugusid (kuidas vabasurma minejad olid jäänud silla alt läbi sõitva laeva radariantenni otsa totralt läbitorgatuna rippuma või kukkunud kivide peal oma soolikad välja) ja kõik põhjalikult ette kavandanud. Ta oli käinud silda päevavalgel uurimas ja teinud õigesse kohta silmatorkamatu helerohelise värviga risti. Ja nüüd oli tema tund käes, teatavas mõttes kõige raskem tund kogu tema ajalikus elus. Ta oli enda täiesti purju joonud ja pidi pika silla kolm korda edasi-tagasi läbi käima, enne kui oma risti üles leidis. Sel ajal aga sähvisid juba silla mõlemas otsas punased ja kollased tuled – politsei oli tema auto leidnud – ja enesetapu osakonna furgoon lähenes sireenide ulgudes. Ta ronis rohelise risti juures üle silla käsipuu ja jäi sinna rippuma ning ootama, et politseiautod mööda sõidaksid. Aga ei sõitnud. Ka politsei oli teada, kus kohas on kõige õigem enesetappu sooritada. Teda haaras hetkeline paanika, ta pidas juba plaani käed pikemata lahti lasta, aga terve mõistus võitis nagu tema puhul alati, sest ei muidu oleks ta praegu siin ega otsiks vabasurma. Aga mida nad teha saavad, kui näevad teda rippumas ja sõrmeotstega raudtalast kinni hoidmas? Kas lasevad maha?

   Lane Walkeri pilk oli üles lakke pööratud, sinna, kus asus Sally tuba.
“Sally?” hüüdis ta. Vastust ei tulnud ja ta hüüdis uuesti.
   “Ma kuulen teid,” kostis seekord Sally hääl.
   “Sally, kas te jaksate oma voodi ukse ette lükata? Me peame ootama, kuni see maniakk maha rahuneb. Kas te saaksite oma ukse blokeerida?”
   Vastust ei tulnud ja pastor hüüdis uuesti:
   “Sally, kas te kuulsite mind?”
   “Ma kuulen teid,” kostis hetk hiljem Sally hääl.
   “Kas te saate ust plokeerida? Tal on püss.”
   Jälle ei mingit vastust.
   “Aitab küll,” nähvas James vahele. “Käige minema. Ma loen viieni. Üksh!”
   Mehed vaatasid kõheldes teineteise otsa.
   “Kaksh!”
   “Tal on vist ikka tõsi taga,” ütles mehhiklane. “Ja kui ei olnudki algul, siis kütab enese viie ajaks psühholoogiliselt lihtsalt üles.” Ta vaatas köögis ringi, otsekui otsides, millega visata. Aga huul võbises. Ja James Page mõistis esimest korda sel õhtul, et mehel on surmahirm nahas.
   “Kolm!” luges vanamees.
   “Mis kasu sellest oleks?” ütles Lane Walker. Ta leemendas nagu sepp sepapajas ja tema hääl kostis vingumisena.
   “Neli!”
   “Hea küll, hea küll!” rohkem kiunatas kui hüüdis mehhiklane. Ta sööstis uksele. Lane Walker keeras korvpallurina kanna peal ümber, rabas uksenupust ja pääses mehhiklase ees välja.
   “Viish!” röögatas James Page täiest kõrist ja raksatas puhtast maniakaalsest võidurõõmust laengu meeste järel kinniprantsatanud ukse ülemisse serva.
Teise korruse magamistoast kostis Sally kriiskamine.

/Romaan tänapäeva Ameerikast ja ameeriklastest. Kahe eaka vermontlase – venna ja õe – vankumatutest, kuid vastandlikest põhimõtetest johtunud riiu tragikoomilise kirjelduse vahele on põimitud teine romaan, massikirjandust vaimukalt parodeeriv “supersaavutus” uimastitega salakaubitsemisest Californias. Gardner on osav esitama tänapäeva paradokse ja vastandama erinevaid elukäsitlusi./

See on üks siiras raamat, lugeja, see hoiatab Sind juba sisenemisel, et ma ei ole siin muud lõppu kavatsenud kui kodust ja privaatset... Ma olen selle pühendanud oma sõprade ja omaste isiklikuks tarbeks, et nad, kui nad on mind kaotanud, leiaksid sellest mõningaid minu eluviisi ja minu hingeseisundi jooni... sest see olen mina, keda ma kujutan. Siit võib leida minu vead, nii nagu nad on, ja minu teesklematu loomuse, niipalju kui avalik sündsus seda lubab... Niisiis olen ma ise, lugeja, oma raamatu ainuke sisu; see ei ole õiglane, et Sa oma jõudeaega nii tühise ja tähtsusetu asja peale kulutad. Jumalaga siis, Montaigne’is esimesel märtsil 1580.

Nashe arvas algul, et mees on purjus, ent taipas siis, et aeg on veel liiga varajane, et keegi võiks selles seisundis olla. Kuigi ta tavaliselt hääletajaid peale ei vötnud, ei saanud ta käiku aeglustamata jätta, et asja lähemalt uurida. Käiguvahetamise hääl tömbas võõra tähelepanu temale ja kui Nashe nägi teda ümber pööramas, mõistis ta kohe, et mees on hädas. Too oli palju noorem, kui ta oli tagantpoolt paistnud, mitte vanem kui kakskümmend kaks või kolm, ning polnud kahtlustki, et ta oli peksa saanud. Tema riided olid lõhki, tema nägu katsid vermed ja sinikad, ja otsustades selle järgi, kuidas ta auto lähenedes seisis, paistis ta vaevu teadvat, kus ta asub. Nashe’i vaist ütles talle, et ta edasi sõidaks, ent ta ei suutnud end kuidagi sundida noormehe hädale käega lööma. Enne kui ta taipas, mida ta teeb, oli ta juba auto kinni pidanud, reisijapoolse akna alla lasknud ja ettepoole kummardanud, et võõralt küsida, kas too abi ei vaja. Niimoodi astuski Nashe’i ellu Jack Pozzi. Ning kuidas see lugu ka ei lõppenud, algas see just nõnda, ühel ilusal suvelõpu hommikul.

. . . olete elavad, te arendate oma vaateid, kuid te tunnete oma kehasid nagu tuntakse mööblit, ning te lähete voodisse, sest kell on juba jälle kaks, ja homme on raske päev. Praegu pole mitte praegu, vaid alati. Tuleb ette õrnu meeleliigutusi, kuid üks teist on väsinud või mõttes, mis on ainult praegu, kuna te kehad on alati. Teie olete majas üksi, te kaks, kuid seda te olete tihti, üpris tihti. Selles pole midagi erilist. Siis valdab teid jälle abielu, te annate teineteisele suudluse, mis on nagu punkt. Te igatsete; mitte teineteise järele, sest teie olete ju kohal, te igatsete teineteisest kaugemale, kuid üheskoos. Te räägite ühisest reisist sügisel, te igatsete korraga maa järele, mis muide on olemas, teil on vaja ainult sügisel sinna sõita. Teid ei takista selles keegi. Teil pole vaja suudlemiseks nöörredelit ega pelgupaika, pole . . .
(Max Frisch “Olgu mu nimi Gantenbein”)

Mõnikord tundub mulle, et inimestevaheline suhtlemine võtab hullumoodi aega. Kui lühidalt ja asjalikult näivad inimesed rääkivat laval või ekraanil, samal ajal kui tegelikus elus me uiberdame ühest lausest teiseni, nämmutades lõputult ühte ja sedasama.
(Graham Greene "Rännud tädiga")

Keset parfümeeriakaupluse vaateakent, sest just selle poe ees ta seisis, keset odavate kölni vee pudelite helki ja sära köitis möödujate tähelepanu roosade ja roheliste tualettseepide virna otsas seisev reklaamnukk; see oli papist väljalõigatud ja eredalt maalitud figuur, millel oli küllaltki palju sarnasust elava inimesega; tema nägu oli tardunud rumalasse ja lõbusasse irvesse, kahest suurest kastanpruunist silmast vaatas vastu vankumatu usk; tal oli seljas elegantne hommikukuub, nagu oleks ta just äsja voodist tõusnud, ja hetkekski väsimata, hetkekski naeratust katkestamata liigutas ta habemenoa tera püüdlikult mööda nahkrihma edasi-tagasi. Selle banaalse tegevuse ja roosaka näo õnneliku ja rahuloleva ilme vahel ei saanud olla mingit sidet, aga just selles peituski reklaami mõjujõud; mitte millegagi põhjendatav õnnelik ilme ei tähendanud inimese rumalust, vaid habemenoa headust; see ei näidanud mitte madalat intelligentsi, vaid hea lõiketeraga raseerimise eeliseid; ja ometi oli sellel reklaamtrikil mõttessevajunud Michelesse just vastupidine toime.
Talle paistis, et näeb selles nukus iseennast ja oma siirust; et see naeratav nukk ongi vastus tema küsimusele: "Milleks on usk hea?" Vastus oli heidutav:" Selleks, et omada sellist habemenoatera nagu minul, et olla niisama õnnelik nagu mina, nagu kõik teised, kelle õnn on lihtne ja rumal, aga sädelev... Ja põhiline on selles, et see tera lõikab."
(Alberto Moravia "Ükskõiksed")1