Kriminaalne...


    KADUNUKS KUULUTATUD: Paul Sheldon (42), romaanikirjanik, keda tuntakse peamiselt seksika, tuulepäise ja allaandmatu Misery Chastaini seiklusi kujutava romantilise romaaniseeria autorina; tema agendi Bryce Belli poolt. "Arvatavasti on temaga kõik korras," ütles Bell, "aga mulle meeldiks, kui ta ühendust võtaks ja mu tuju parandaks. Ja tema endised abikaasad soovivad, et ta ühendust võtaks ja nende pangaarve seisu parandaks." Sheldonit nähti viimati sitse nädalat tagasi Boulderis, Colorados, kuhu ta oli läinud oma uut romaani lõpetama.
  
   Ta oli Paul Sheldon, kes kirjutas kahesuguseid romaane, häid ja neid, mis hästi müüsid. Ta oli kaks korda abiellunud ja lahutanud. Ta suitsetas liiga palju (vähemalt oli see nii olnud enne seda kõike, mis "see kõik" ka ei olnud). Temaga oli juhtunud midagi väga halba, aga ta oli ikka veel elus. Tumehall pilv hajus ühe kiiremini ja kiiremini. Läheb veel aega, enne kui tema suurim fänn toob talle vana ja koliseva "Royali", millel on irvitav puuduvate sõrmistega klaviatuur ja Ducky Daddlesi pardihääl, aga Paul mõistis juba palju varem, et ta oli põrgu moodi pigis.
Stephen King "Misery"
 

---

   Abiserif Vaine Gurie: "Stass-tistiliselt valitsevad meie maailma kaks suurt jõudu. Oskad sa nimetada need kaks jõudu, millele kogu maailma elu tugineb?"
   Vernon Little: "Noh... rikkus ja vaesus?"
   "Mitte rikkus ja vaesus."
   "Headus ja kurjus?"
   "Ei. põhjus ja tagajärg. Ja enne kui me alustame, tahan, et sa nimetaksid need kaks inimeste kategooriat, kes meie maailmas elavad. Oskad sa öelda, mis on need kaks reaalset kategooriat?"
   "Põhjustajad ja tagajärjetajad?"
   "Ei, kodanikud ja valetajad. Suudad sa mind jälgida, härra Little? Oled sa ikka siin?"

   Saage tuttavaks teismelise Vernon Gregory Little'iga, kes istub oma kodulinna Martirio serifi kabinetis, jalas üksnes eelmise päeva aluspüksid ja hinnalised Nike'i tossud. Tema sõber Jesus, lasknud maha kõik oma klassikaaslased ja seejärel iseenda, pärandab Vernonile linnaelanike viha ja  kättemaksu. Kuidas suudab Vernon sellist koormat taluda?
 


   Sättisin oma buketi ülima hoolega tuuleklaasile. Mitte üksi, ka meie kaassõitja aitas mind innukalt. Mis puutub mänedzeri, siis heitis ta meile aeg-ajalt pilke, mis olid immutatud tuttavlikust maskeeritud irooniast.
   "Mänedzeri närimiskumm jäi mulle hamba külge kinni," kurtis kaassõitja mulle. "Mul on hambas, näed, siin paremal pool, ülevalt eelviimases, juba ammu auk. Kui külm vesi või toit sinna sisse satub, ajab see mu valust hulluks."
   "Mida sa ootad?" ütlesin talle. "Miks sa ei lähe ja ei lase hammast ära parandada? Võib-olla on isegi krooni vaja. Aga praegu võta see lill. Vaeva eest, et sa mul lillekimpu paika seada aitasid. Reväärile kinnitamiseks."
   Ta sattus vaimustusse, nagu oleksin ma talle ei tea mida kinkinud. Ta kinnitas õie -- violetse -- kuuekäänisele ja silmitses end tuuleklaasi peegelduselt, et näha, kuidas on.
   "Laitmatu," ütles ta uhkelt. "Päris dändi kohe! Õis nööpaugus ja muu värk."

Oli õnn, et ummik mõne aja pärast otsa sai. Mänedzer käivitas auto ja meil ei läinud kaua 110se kiiruse saavutamisega.
   "Lõpuks ometi! Sain närimiskummi lahti!" teatas kaassõitja mulle.
   Hiljem naaldus ta taha, sirutas parema jala välja ja pani silmad justkui poolenisti kinni. Peaaegu kohe tõmbas jala kronksu ja sirutas teise jala välja. Mis minusse puutub, siis jah, ma vaatan välja nagu ikka, naudin maastikku ning samal ajal ka tema minimaalset liikumist. Kui ta juhuslikult mõne kahtlase liigutuse tegema peaks, on mul vasakus taskus revolver.
(Andonis Samarakis "Viga")