KADUNUKS KUULUTATUD:
Paul Sheldon (42), romaanikirjanik, keda tuntakse peamiselt seksika,
tuulepäise ja allaandmatu Misery Chastaini seiklusi kujutava
romantilise romaaniseeria autorina; tema agendi Bryce Belli poolt.
"Arvatavasti on temaga kõik korras," ütles Bell, "aga mulle
meeldiks, kui ta ühendust võtaks ja mu tuju parandaks. Ja
tema endised abikaasad soovivad, et ta ühendust võtaks ja
nende pangaarve seisu parandaks." Sheldonit nähti viimati sitse
nädalat tagasi Boulderis, Colorados, kuhu ta oli läinud oma
uut romaani lõpetama. Ta
oli Paul Sheldon, kes kirjutas kahesuguseid romaane, häid ja neid,
mis hästi müüsid. Ta oli kaks korda abiellunud ja
lahutanud. Ta suitsetas liiga palju (vähemalt oli see nii olnud
enne seda kõike, mis "see kõik" ka ei olnud). Temaga oli
juhtunud midagi väga halba, aga ta oli ikka veel elus. Tumehall
pilv hajus ühe kiiremini ja kiiremini. Läheb veel aega, enne
kui tema suurim fänn toob talle vana ja koliseva "Royali", millel
on irvitav puuduvate sõrmistega klaviatuur ja Ducky Daddlesi
pardihääl, aga Paul mõistis juba palju varem, et ta
oli põrgu moodi pigis. Stephen
King "Misery"
Abiserif
Vaine Gurie: "Stass-tistiliselt valitsevad meie
maailma kaks suurt jõudu. Oskad sa nimetada need kaks
jõudu, millele kogu maailma elu tugineb?"
Vernon Little: "Noh... rikkus ja vaesus?"
"Mitte rikkus ja vaesus."
"Headus ja kurjus?"
"Ei. põhjus ja tagajärg. Ja enne kui me
alustame, tahan, et sa nimetaksid need kaks inimeste kategooriat, kes
meie maailmas elavad. Oskad sa öelda, mis on need kaks reaalset
kategooriat?"
"Põhjustajad ja tagajärjetajad?"
"Ei, kodanikud ja valetajad. Suudad sa mind jälgida, härra
Little? Oled sa ikka siin?"
Saage tuttavaks teismelise Vernon Gregory Little'iga, kes istub oma
kodulinna Martirio serifi kabinetis, jalas üksnes eelmise
päeva aluspüksid ja hinnalised Nike'i tossud. Tema
sõber Jesus, lasknud maha kõik oma klassikaaslased ja
seejärel iseenda, pärandab Vernonile linnaelanike viha
ja kättemaksu. Kuidas suudab Vernon sellist koormat taluda?
Satiiriline ja
naruvääristav pilguheit vägivallale, materialismile ja
Ameerika meediale.
DBC
Pierre "Väike Jumal Texasest"- tagakaan
Sättisin
oma
buketi ülima hoolega tuuleklaasile. Mitte üksi, ka meie
kaassõitja
aitas mind innukalt. Mis puutub mänedzeri, siis heitis ta meile
aeg-ajalt
pilke, mis olid immutatud tuttavlikust maskeeritud irooniast.
"Mänedzeri närimiskumm jäi mulle hamba
külge
kinni," kurtis kaassõitja mulle. "Mul on hambas, näed, siin
paremal
pool, ülevalt eelviimases, juba ammu auk. Kui külm vesi
või
toit sinna sisse satub, ajab see mu valust hulluks."
"Mida sa ootad?" ütlesin talle. "Miks sa ei lähe
ja
ei lase hammast ära parandada? Võib-olla on isegi krooni
vaja.
Aga praegu võta see lill. Vaeva eest, et sa mul lillekimpu paika
seada
aitasid. Reväärile kinnitamiseks."
Ta sattus vaimustusse, nagu oleksin ma talle ei tea mida
kinkinud.
Ta kinnitas õie -- violetse -- kuuekäänisele ja
silmitses
end tuuleklaasi peegelduselt, et näha, kuidas on.
"Laitmatu," ütles ta uhkelt. "Päris dändi
kohe!
Õis nööpaugus ja muu värk."
Oli õnn, et ummik mõne aja pärast otsa sai.
Mänedzer
käivitas auto ja meil ei läinud kaua 110se kiiruse
saavutamisega.
"Lõpuks ometi! Sain närimiskummi lahti!"
teatas
kaassõitja mulle.
Hiljem naaldus ta taha, sirutas parema jala välja ja
pani
silmad justkui poolenisti kinni. Peaaegu kohe tõmbas jala
kronksu
ja sirutas teise jala välja. Mis minusse puutub, siis jah, ma
vaatan
välja nagu ikka, naudin maastikku ning samal ajal ka tema
minimaalset
liikumist. Kui ta juhuslikult mõne kahtlase liigutuse tegema
peaks,
on mul vasakus taskus revolver. (Andonis Samarakis "Viga")