Ma eksisteerin. See on õrn, nii õrn, nii aeglane. Ja kerge. Tundub, et see püsib iseenesest õhus. See liigutab. Kõikjalt tulevad lained, mis sulavad kokku ja hajuvad. Õrnalt, õrnalt. Mu suus on vahust vett, ma neelan, see libiseb mu kurgust alla ja silitab mind - ja see sünnib uuesti mu suus, mu suus on igaveseks väike valkjas tagasihoidlik veeoja, ja see hõõrub vastu mu keelt. Ka see veoja olen mina ise. Ja keel. Ja kurk. Kõik see olen mina.

   Minu mõte olen mina ise. Sellepärast ma ei suudagi peatuda. Ma olen olemas, sest ma mõtlen... ja ma ei saa end takistada mõtlemast. Praegusel hetkel - see on kohutav - olen ma olemas sellepärast, et mul on hirm olla olemas. Mina ise, mina ise tõmban end välja eimiskist, kuhu mul on tahtmine sukelduda. Vihkamine, vastikus eksistentsi vastu on kõik need viisid, millega ma panene end eksisteerima, millega ma end eksistentsi surun. Mõtted tekivad mu selja taga nagu peapööritus, ma tunnene neid oma kuklas tekkimas... kui ma neile järele annan, tulevad nad mu ette, mu silme ette - ja ma annan alati järele, mõte kosub, kosub ja määratu suurena täidab mu tervenisti ning uuendab mu eksistentsi.
Jean-Paul Sartre "Iiveldus"

Nüüd seab ta peegli püsti ja ma ilmun nähtavale. See pole just eriti meeltülendav pilt. Näost rääkida oleks ilmne liialdus. Ma olen paljas aju, mis lebab akvaariumis. Ühe silma on nad mulle alles jätnud. See on nagu pisike värvitud muna varre otsas ajust endast pisut eespool. Nad on kõik ära võtnud, mida ma ei vaja: keha, kaela, näo, isegi kolju, silmalihased. Aga üks silm on mulle alles jäetud. Ma näen hästi - aga ainult ette. Mingil põhjusel on nad ka väliskõrvad alles jätnud. Need laperdavad kahel pool hallikaskollaseid kurrulisi ajupoolkerasid. Kõrvalestast seespool on tasakaaluorgan - aga ma ei mõista, mis ma siin vees väliskõrvadega peaksin peale hakkama. Võib-olla toimivad nad stabilisaatoritena nagu uimed või nagu laevakiil. Kokkuvõttes, ma näen välja nagu sooniline meduus, vööris üks pärani lahti emasilm.
   Kui ma oma peegelpilti näen, hakkab mul vastik. Mul on raske niisugust välimust omaks võtta. Aga ma katsun endale rõõmu sisendada. Kui oled kaua teadmatuses hulpinud, on suur kingitus, kui saad endale välise identiteedi. Välimuse.
   Et mind käigus hoida, ei ole vaja rohkem kui paar 1,5-voldist taskupatareid. Ma tarbin sama hulga energiat nagu üks 20-vatine lamp. Vesilahus, kus ma asun, peab olema täiesti steriilne. Muidu võib mulle sammal selga kasvada. Temperatuur ei tohi kõikuda rohkem kui paar kraadi. Kui läheb liiga soojaks, võib mu fantaasia perutama hakata. Kui läheb liiga külmaks, langen narkoosiseisundisse...
Per Christian Jersild "Elus Hing"


... Ma näen juba oma silme ees 1980. aastal püstitatud ausammast sellele tundmatule, kes on vabastanud kõik senised, olemasolevad ja tulevased riigid mehhiko bandiidist Julio Jurenitost. Kahju, et mina ei saa tema jalge ette pärga panna- teeksin seda suure rõõmuga. Sellel ja ka paljudel muudel põhjustel mine sina, Ehrenburg, pärast minu surma kuhugi vaiksesse paika ja pane ilma oma aega kokku hoidmata, mida pole kellelegi naguinii vaja, aga ühtlasi ilma tühje ridu tegemata (sa armastad neid teha) kirja kõik, mida sa minu elust tead- mu kõnelused, tööd ja anekdoodid, esmajoones just anekdoodid. Juba ammu on anekdoot asunud jutluse ja epopöa asemele- ta on võti inimkonna varakambrisse. See raamat paneb targad naerma ja ajab rumalad vihale. Aga ega küll ühed ega teised sellest suurt aru ei saa. Ära sel juhul veel oma andetuse pärast kurvasta! Mind on üldse väga raske mõista. Juba suure päeva tusasel varahommikul jooksin ma nagu koer nuuskides ja kõrvu kikitades ringi ning rääkisin homsest päevast. Aleksei Spiridonovits küsis mult kunagi, kas ma tõesti praegust elu nii kangesti vihkan. Ei, see pole vihkamine, see on ülim vastumeelsus, mis on mind tundetuks teinud. Ehitage! Töötage! Istutage! Ma ei hõika teid tagasi, ei pista teile pommi pihku ega soovita teil ka Raymond Duncani eeskujul pükse jalast maha ajada ja lambakarja minna...
Ilja Ehrenburg "Julio Jurenito"


Ma olen liiga paks. See polegi nii halb ja see pole minu süü – aga sellegipoolest ei näe ma välja nii, nagu tahaksin. Ma olen trullakas. Tugev ja heas vormis, aga ikkagi liiga matsakas. Ma tahaksin olla sünge ja ähvardav – selline, nagu ma oleksin pidanud välja nägema, selline, nagu ma peaksin välja nägema, selline, nagu ma oleksin vöinud välja näha, kui minuga poleks juhtunud seda väikest önnetust. Mind vaadates ei oskaks te iialgi arvata, et ma olen tapnud kolm inimest. See pole öiglane.

   Kustutan tule uuesti ära. Toas valitses pilkane pimedus, isegi tähevalgust ei paistnud, kui mu silmad harjusid. Vöibolla palun ma endale üht sellist elektrooniliste numbritega raadio-äratuskella. Ükskord sidusin herilase mölema vasekarva kupli sisse äratuskella peal, kus väike haamer nad lömastas, kui kell tirisema hakkas.

   Ma ärkan alati enne kellahelinat üles, seetöttu sain asja pealt vaadata.

(Iain Banks “Herilase vabrik”)