Rändama, teel...
Ma olen oma loo lõpuni rääkinud ja ma olen rahul. See oli (panen uuri selle peale panti) selline, mille ainult hea jumal oleks magustoiduks jätnud, täis koletisi ja imesid ja rännakuid sinna ning tänna. Ma saan nüüd seisma jääda, panna kirjapulga käest ja puhata väsinud kätt (ehkki vist mitte igavesti; käel, mis jutustab lugusid, on omaenda teadvus ja omadus muutuda rahutuks). Ma võin sulgeda silmad Kesk-Ilma ja kõige selle ees, mis asub väljaspool Kesk-Ilma. Ent mõned teist, kes olid kuulajad, ilma kelleta ükski lugu päevagi vastu ei peaks, tahavad tõenäoliselt vastupidist. Teie olete need sünged, eesmärgile orienteeritud tüübid, kes ei usu, et rõõm on pigem teekonnas kui sihtkohas, ükspuha kui palju kordi seda teile ei tõestataks. Teie olete need õnnetud, kes ajavad armatsemise ikka veel segi armetu sirtsakuga, millega armatsemine lõpeb (orgasm on lõppude lõpuks jumala viis öelda meile, et oleme lõpetanud, vähemalt esialgu, ja peaksime magama minema). Teie olete need julmurid, kes eitavad Halle Sadamaid, kus väsinud tegelased puhkama lähevad. Te ütlete, et tahate teada, kuidas see kõik lõpeb. Te tahate järgneda Rolandile Torni; te ütlete, et olete selle eest maksnud, olete maksnud etenduse eest, mida vaatama tulite.
Ma loodan, et suurem osa teist on targemad. Tahavad targemad olla. Ma loodan, et te tulite lugu kuulama ja mitte lihtsalt lehekülgi kiirelt läbi lappama, et lõpu juurde jõuda. Sest lõpu juurde jõudmiseks peate keerama lahti ainult viimase lehekülje ja lugema, mis seal kirjas on. Aga lõpud on julmad. Lõpp on suletud uks, mida ükski inimene (ega manni) avada ei suuda. Ma olen kirjutanud palju lõppe, aga enamiku neist ainult samal põhjusel, miks ma hommikul enne magamistoast väljumist püksid jalga tõmban - sest nii on sellel maal tavaks.
Kui sa peaksid edasi lugema, siis tunned kindlasti pettumust, võib-olla isegi masendust. Mu vööl on veel üks võti, aga see avab vaid selle viimase ukse. See mis asub selle taga, ei paranda sinu armuelu, ei kasvata juukseid su paljale pealaele ega lisa sinu elule viite aastat (isegi mitte viite minutit). Pole olemas sellist asja nagu õnnelik lõpp. Ma pole kohanud ühtki, mis oleks võrdväärne algusega "Elasid kord".
Lõpud on julmad.
Lõpp on lihtsalt veel üks sõna, mis tähistab hüvastijättu.
Stephen King "Tume torn"
Ei jäänud muud üle kui end pildituks juua. Lähedal asuva joomakoha pimendatud aknad meelitasid mind sama vähe kui selle asutuse nimi. “The Pussycat” vilkus roosas neoonkirjas, “Girls! Girls! Girls!” Oh mis originaalne. Aga mind ei kõigutanud see enam karvavõrdki. Ma annan välja oma viimase raha, sülgan välja viimase sapi, kui peaks vaja olema. Võib-olla lasen endale maksta, et veeta öö kinniseotult, samal ajal kui mõni jälgand mulle näkku purskab. Miks ka mitte?
Mu sisenemine põhjustas paar kavalat pilku. Baarmen valas mu Caipiroshka kelmika pilgu saatel kokteiliklaasi, mis oli rinnapaarikujuline. Hale värk. Viinaga ta õnneks ei koonerdanud. Jook kutsus esile palavikuhoo. Kirvendavate sõrmeotstega silitasin üle klaasist rindade, lootes pisut jahutust saada.
Misuke melu ikka. Mõtlesin, kuidas kõigil neil meestel pärast kogu seda vahuveini veel tõusis. Litsid ei hakanud ka eriti teesklema. Nad olid väsinud ja igatsesid kodumaa päikese järele. Või olid nad lihtsalt ainult väsinud.
Süütasin koni otsast uue sigareti. Palavik tegi suu kuivaks. Tellisin veel ühe Caipiroshka ja surusin klaasi enne huultele asetamist vastu hõõguvat otsaesist.
Käsi mis pehmelt mu seljale asetati, ei üllatanud mind sugugi. See oli langemisjõu ja moraalimõiste viimse heitluse stardipauk. Kas jooksen minema, esimesele rongile, või kudrutan selja taga seisvale mehele kõrva oma hinna. Mis mu keha turuväärtus oli ka? Kakssada viiskümmend, oli seda liiga palju või käib raha vastavalt rikutuse astmele? Käsi jäi rahulikult, peaaegu õrnalt lebama. Väljakannatamatult õrnalt.
Ekraanil viskipudelite kohal algas 8millimeetrine tummfilm. Kaks robustset meest panid musta tüdrukut mõlemast otsast. Tüdruk sulges silmad. Mina ka. Kas ei võiks me kõik korra, üheainsama korra laudadele ronida? Ja kolmehäälselt laulda, et kõik läheb korda, õnn pöördub, torm vaibub? Et juba heisata purjed, et reisida kaugele uuele maale?
Võtsin viimase lonksu ja pöörasin ümber.
Annelies Verbeke “Maga!”
Ford viskus vastu peatoimetaja kontoriust, tõmbas end kägarasse, kui ukseraam pilbastus ja järele andis, veeres kähku üle põranda moodsa toonitud nahaga halli diivani juurde ja seadis selle taga üles oma strateegiliste operatsioonide tugipunkti.
Vähemalt selline oli plaan.
Kahjuks seal ei olnud enam moodsat toonitud nahaga halli diivanit.
Ja kes on see suur sell liikurraketiheitjaga? Kas keegi peakontorist? Ei saa olla. See ongi peakontor. Vähemasti on see "Reisijuhi" peakontor. Zarquon teab, kust kohast need InfiniDim Enterprises'i tüübid tulid. Mitte just väga päikeselisest kohast, otsustades nende naha nälkjaliku värvuse ja tekstuuri järgi.
Kusjuures neid oli mitu ja nad paistsid kõik olevat hoopis raskemalt relvastatud ja soomustatud, kui võiks tavaliselt oodata korporatsiooni juhtidelt isegi tänapäeva karmis ärimaailmas.
Loomulikult tegi ta palju oletusi... Kuid tal oli näriv kahtlus, et see ei ole ärikohtumine. Samuti oli tal näriv tunne, et need nälkjatega sarnanevad olendid on talle mingil moel tuttavad.
Hüva, ta oli nüüd kabinetis olnud juba tubli kaks ja pool sekundit ja arvas, et oleks vist aeg hakata tegema midagi konstruktiivset. Ta võiks võtta pantvangi. See oleks hea.
Vann Harl oma pöördtoolis tundus olevat ärevuses, kahvatu ja vapustatud. Ta oli vist kuulnud halbu uudiseid ning saanud ka valusa hoobi kuklasse. Ford hüppas jalule ja sööstis temast kinni haarama.
Ettekäändel saada Harl kindlasse topelthaardesse, õnnestus Fordil libistada Ident-I-Iis vargsi tagasi Harli sisetaskusse.
Bingo!
Ta oli teinud seda, mida ta oli siia tegema tulnud. Nüüd pidi ta end lihtsalt puhtaks poisiks rääkima-
"Okei," ütles ta. "Ma..." Ta vakatas.
Suur raketiheitjaga sell pöördus Ford Prefecti poole ja sihtis teda sellega, mis tundus Fordile paratamatult meeletult vastutustundetu käitumisena.
"Ma...," alustas ta uuesti ja otsustas siis hetke ajel kõrvale põigata.
Kostis kõrvulukustav mürin, kui raketiheitja tagant pahvatasid leegid ja eest lupsas välja rakett.
Rakett vuhises Fordist mööda ja tabas suurt peegelklaasist akent, mis purunes plahvatuse jõul miljoniks killuks ja voogas väljapoole. Toas kaikusid tohutu müra- ja õhurõhu lööklained, paisates paar tooli, kartoteegikapi ja turvarobot Colini aknast välja.
Ta päästis end Harli küljest valla ja püüdis otsusele jõuda, kuhu joosta.
Ta oli ümber piiratud.
Suur sell raketiheitjaga kohendas seda asendisse, et veel kord tulistada.
Ford oli täiesti nõutu, mida edasi teha.
"Kuule," ütles ta tõredalt. kuid ta ei olnud kindel, kui kaugele sõnade nagu "Kuule" tõredalt ütlemine teda viib ja aeg ei tiksunud tema kasuks. Mida põrgut, mõtles Ford, sa oled noor vaid kord, ja hüppas aknast välja. Vähemalt sellega oli üllatuselement tema kasuks.
Douglas Adams "Enamasti ohutu" (visa järjekindlusega ja ebatäpselt triloogiaks nimetatud "Pöidlaküüdi reisijuhi Galaktikas" viies raamat)
Isserly on juba
esmapilgul
tavatu naisolevus, tema välimus lubab aimata mõnd
tõsist
selgrooprobleemi, samal ajal kui ta oma rinnapartiiga meeste pilke köidab. Ta näeb välja veidralt erootiline, omamoodi haavatav ja ohtlik.
Ka Isserley töö on ainulaadne - nimelt võtab ta oma auto peale lihaselisi meeshääletajaid, kellest peale uimastamist töödeldakse kohalikus farmis liha, mis on delikatessiks "inimsoole" tema maailmas. Hääletajate hulka satub nii jämedaid treilerimehi, rändavaid üliõpilasi, kõrilõikajaid kui ka filosoofe.
Isserley vestlus nendega kestab vaid loetud minutid, niikaua kui ta suudab taluda valu oma moonutatud kehas ja murtud hinges. Siis nipsab ta icpathua-lülitit ja mürk kandub ohvri kerre.
Edasine on juba teiste töö... (tagakaan)
(Michel Faber "Naha all")
Lendav taldrik, mille pardal Ford Prefect oli jänest sõitnud, oli jahmatanud maailma.
Lõpuks ometi polnud mingit kahtlust ega mingit eksimisvõimalust, ei mingeid hallutsinatsioone, ei mingeid salapäraseid CIA agente veehoidlates ringi hulpimas.
Seekord oli see see tõeline, see oli raudkindel. See oli täitsa kindlalt raudkindel.
See oli maandunud hoogsa hoolimatusega kõige suhtes selle all ja teinud maatasa suure maa-ala maailma kõige kallimast kinnisvarast, sealhulgas suure osa Harrodsi kaubamajast.
Asjandus oli tohutu, mõnede inimeste sõnul peaaegu miilipikkune, tumehõbedast värvi, seda katsid armidena mõlgid, põletusjäljed ja moonutused, mis olid saadud lugematutes kosmoselahingutes metsikute vaenujõududega inimkonnale tundmatute päikeste all.
Avanes luuk, mis langes alla läbi Harrodsi toidusaalide, lömastas Harvey Nicholsi ja lükkas moonutatud arhitektuuri viimase krigiseva kriiskega ümber Sheratoni Park Toweri.
Pärast pikka südandttarretavat hetke, mil masinavärgi seest kostis kolinat ja mürinat, marssis mööda trappi alla hiigelsuur, saja jala pikkune hõbedane robot.
See tõstis käe.
„Ma tulen rahuga,“ ütles see ja lisas pärast pikka täiendavat krigisemist, „viige mind oma Sisaliku juurde.“
(Douglas Adams „Nägemiseni, ja äitäh kala eest“)
