Selgelt hägune...
 Kui ta poleks püüdnud mind tappa, oleksin ma nüüdseks juba surnud, selles pole mingit kahtlust. Aga meil kõigil on ju mingi enesealalhoiuinstinkt, eks ole. Isegi siis, kui sa üritad end ära tappa, tikub see vahele. Kõik, mida ma tean, on see, et ma tundsin üht sumakat vastu selga ja ma pöörasin ringi ja haarasin kinni piirdepuust enda taga ning pistsin lõugama. Selleks ajaks olin ma juba purjus. Ma olin juba mõnda aega rüübanud oma vanast heast plaskust ja lisaks olin ma ühe korraliku lõuatäie võtnud enne seda, kui kodust tulema tulin. (Ma tean, ma tean, et ma ei oleks pidanud autoga sõitma. Aga ma ei kavatsenud ju seda paganama redelit ka bussiga tarida.) Niisiis, küllap jah, lasin ma lendu nii mõnegi sõna, mis ei kannata trükimusta. Kui ma oleksin teadnud, et se on Maureen, kui ma oleksin teadnud, milline on Maureen, oleksin end ehk väheke vaos hoidnud, küllap vist, aga seda ma ei teadnud. Ma usun, et võisin pruukida ka v-tähega sõna, mille eest ma olen vabandust palunud. Kuid te peate nõustuma, et see oli erakordne olukord.
    Ma tõusin püsti ja pöörasin end ettevaatlikult ringi, sest ma ei tahtnud alla lennata enne, kui pole otsustanud ise hüpata, ning siis pistsin ta peale röökima. Aga tema lihtsalt seisis ja vahtis mind.
   “Ma tunnen teid,” ütles ta.
   “Kuskohast?,” küsisin ma pikkamisi.
   “Televisioonist.”
   “Oh, taevas halasta! Ma olin küll parajasti ennast ära tapmas, kuid ärge laske end sellest segada, alati leiab aega autogrammi anda. Kas teil on sulepea? Ja tükk paberit? Ja üleüldse, mis teie siin üleval teete?”
   “Ma tahtsin… Ma tahtsin ka alla hüpata. Ma tahtsin laenata teilt redelit." 
Nick Hornby "Pikk tee alla"

   "Kui lahing muutub farsiks, jääb ülalt vaataja positsioon ainsaks väärikaks võimaluseks," teatas üheksas krahv (lahing tema all farsina möllamas). "Bastille' vallutamise päeval tuli Prantsusmaa kuningas Louis XVI jahilt koju ning kirjutas oma isiklikku päevaraamatusse: "Rien." Mainin teile tunnustavalt selle märkuse väärikust, rääkimata kosmilisest täpsusest." Ta klammerdus (sirelillas kindas käega) ukseraami külge (roosipuu ja pärlmutter), sest tõld tormles kahe hiirehalli hobuse jõul leinalippude all piki Whitehalli üles ja üle Square'i, peletades teel pruunikate tuvide parve tähtsateks matusteks püstitatud purpurpunase- ja valgekirjute barrikaadide kohale lendu...
     ...ja Moon, kes püüdis oma mälestustel sabast kinni haarata ja, usaldas oma peas kõmavat kaja, anda sõnadele mõtet, mis oli temast mööda läinud, kriipseldas lapselikult rusikasse surutud käega õõtsumist trotsides ja jõudis paberile panna: "...tema märkuse koomiline ebatäpsus", enne kui Cockspur Streetile keeratud kurv sundis ta sulepea üle paberi arabeski joonistama. Pomm ta taskus hüppas.
-
Tom Stoppardi 1966. aastal kirjutatud ja seni ainus romaan, mille pöörane sündmustekeeris on nii sürrealistlik, et üllatab isegi autorile omaste nutikate mõttekäikudega harjunud lugejat. Vabakutseline ajaloolane mister Moon tegeleb üheksanda krahv Malquisti eluloo kirjutamisega. Kuid koos krahviga liikudes satub juba niigi kentsakas Moon aina jaburamatesse juhtumistesse, millesse on segatud rohkesti abielurikkumisi, imelikke tegelasi, pomme ja ka mõned laibad... (tagakaan)
Tom Stoppard "Lord Malquist ja mister Moon"