Ta nimi oli Boebul

  Ta nimi oli Boebul
Ta ei arvestanud kellegagi,
inimeste jaoks- ta oli viga
Ta ei oodanud pikka eluiga
Talle piisas aastast, kõik oli imal,
südametunnistus puudus temal
Ta irvitas te üle– Jumal
Ta nimi oli Boebul
-
Ta oli elu analüüs
Ta tundeid vahetas ja müüs
Ta  järel sulgus inimlikkuse düüs
Ta inimesi kasutas,
äärmusi ja tippe,- mällu mahutas
 Ta mõtteid liitis ja lahutas
Ta nimi oli Boebul
-
Ta ei paistnud kuskil silma
Ta jumaldas muusikat ja sitta ilma
Ta ootas juba järgmist maailma
Ta kaotas alati,
hiljem ta kuju pronksi valati,
teda taga halati
Ta nimi oli Boebul
-
Ta võlus, kui tahtis,
mass järgi vahtis,
ta mõtet jahtis
Ta oli aus
Sellest sündis talle haud,
 katmata laud
Ta nimi oli Boebul
-
Ta ei omand võite,
Ta tahtis kõike
Talle omistati lahendusi võike
Teda ei kuulanud keegi
Tal puudusid reeglid
Tal olid sõbrad,– peeglid
Talle jäid leegid
Ta nimi oli Boebul
-
Ta oli anarhist,
inimeste jaoks, ta oli kadunud vist,
-surematu egoist
Ta vist armastas vahel,
lasi sadada õnnerahel,
publikul hakkas jahe
Ta nimi oli boebul
-
Ta oli kena kui oli tuju,
tihtilugu külm kui raidkuju
Ta omas ookeanis ujus
Ta ei olnud kunagi teiega nõus
Teda ei oodanud tõus
Ta teadis, alla jääb jõus
Ta nimi oli Boebul
-
Ta kadus möödund kuu,
sinna jäi unistus, mis muu,
-kuivand elupuu
Ta nimi oli Boebul