4.oktoober 1995 

Kallis !  Kirjutan ühed read.
Kirjutan , kirjutan nad sulle!
Ole hea , ole  armas , püüa ses leida pisuke head!
See tooks õnne mulle.
Olen nii ülevas meeleolus praegu ,
tõmbleks , tantsiks , lendaks
Ma juba avaldan muljet sulle peaaegu ,
tead , tead ma olen saamas endaks .
Tead see mina ,
ära , püüa enam aru saada
Võid , võid unes nägema hakata oma nina .
Lähme siit koos , jookseme siit ära jaama .

Aga äkki see kuradi postiljon ,
komistab ja kõhuli käib
ja maha laotub kirju , - miljon .

Oi , oi ma loodan , et see mulle ainult näib !

Nüüd tean , pean ise sulle selle kirja tooma ,
juba olen oma urkast väljakäija .
Peaks veel midagi teepeal juurde looma .
Kujuta ette , olen üks neist sulle vastu tulev jalakäija .

Lõpuks me pilgud kohtusid !
Kõik mu tunded , kõik mu vaim , sööstab sinu poole !
Ooh , ooh sa ohkusid !

No miks , no miks selline lõpp sel loole?
Oeh , ooeeh , saingi ühelepoole . . .