kollane tulnukas

päev laisalt öösse veereb
päike, loojund juba ammu
sääsk - igavene mõrtsukas, ümber mu pea tiirleb
eemalt kuulen mitut kahtlast sammu

hirm see vaikselt põue poeb
tahaks jalga lasta, kuid au ei luba
sisimas keegi moraali loeb
põõsas liigub, käsi kobab taskust nuga

vahin põõsast, silmad pungis
vastu vahib kollane tulnukas
nägu naerul, sealt välja tungis
mulle tundus ta natuke totakas

astub ligi see kollane tüüp
ja ennäe minult suitsu küsib ta
ulatan paberossi, mõtlen, mis saab nüüd
ära läheb, hüüan : „Me võiks veel kohtuda !“