2.jan.1996a.
muinasjutt
Kord
udu eksitas teelt,
loss kerkis mu ette , kergendas meelt,
juba leian end seest
Saal nagu ime,
keegi ei küsi mu nime,
jälgin ümbrust läbi suitsuvine
Pokaalis vein väreleb,
silmis tuluke sädeleb,
printsess läheb
Puhun eemale suitsupilve,
imen endasse võluva
kilje,
kaob näost põlastav ilme
Mozart istub klaveri taha,
tuhk pudeneb sigaretilt maha,
printsess hõivab
tugitooli koha
Saali täidab muusika helin,
saatmas kleitide kahin
“Kaunis printsess , lubage teid armastusega ehin !”
Helisev naer,
salaja end veiniga laen,
kas tõesti tühi vaev
Juba sadu meelitusi vormib suu,
kirjandust abiks võttes , võrdluseks toon kuu,
vabandab : “Aeg on hiline.”, jätab üksi mu
Mingi aeg vein otsa sai,
samasse tugitooli magama jäin,
unenägudes su järel käin
Hommikul päike mind avastas,
mu santi enesetunnet veelgi labastas,
õnneks baarikapi lossi lavastas
Kapist pudeli põue pistan,
kuuma suvepäevga mõõgad ristan,
pooliku suitsu vallikraavi viskan
Jõudes mäkke , pudeli avan,
päikese käes lman,
loss paistab taamal
Aknal üll lina,
printsess kaunina,
unistan mina
