Iga sammuga magamistoa poole tundsin ennast nooremana.
Lõpetasin umbes kuue-aastasena. Oli hullemaidki kohti, kus öö veeta, kui roosad
plikakambrid. Kootud voodikate, karvased mänguloomad, sünnipäevade kalender,
nunnu ju? Ta surus oma huuled minu omadele, ta keel libises mu hammaste vahele.
Nii väike kõik. Ta hakkas kõvemini hingama.
“Et oleks täitsa
selge,” õhkas ta, “ma pole mingi lesbik.”
“Ma ka mitte, ma
ka mitte,” piiksusin. Kõigest sellest naiselikkusest oli mul hääl kõrgemalt
kõlama hakanud. Kas ma tundsin midagi? Mis ka ei oleks, ma ei tahtnud järele
jätta.
“Näitame korraga
oma rindu, eks?”
Sama suurus,
sama sitkus, erinevad nibud. Üllatusega tegin kindlaks, et naiserind on
vaieldamatult kõige meeldivam kehaosa, millest kinni hoida.
“Suru minu omade
vastu,” ütles ta.
Oh taevas,
tegingi kõike, mis ta ette pani. Peaasi oli mitte järele mõtlema hakata.
|
 |
 |
Ta oli küllalt
märg, et ennast unustaksin. Ta ütles minu kohta sedasama. Roosa oli plikade
värv, selles olin ma nüüd kindel. Ümisesime “Nii pehme nii pehme nii pehme” ja
“Ilus ilus ilus”. Ta surus oma pea minu oma vastu, kui orgasmi sai. Imelik
tunne, kolju. Aga muidu väga tore ka ikka.
Silitasin ta
selga ja tuharaid, kui ta magas. Ta hingamine oli tasane ja korrapärane. Ma ei
teadnud isegi seda, mis ta nimi oli.
“Mis su nimi
on?” sosistasin talle kõrva.
“Jaa,” ütles ta
ja naeris millegi üle oma unenäos.
Ega polnud
tegelikult vahet ka, mis ta nimi oli. Vaatasin veel natuke aega katuseaknast
tähti. Just siis, kui hakkasin end taas väikese ja tähtsusetuna tundma, langes
üks neist. Ma võisin midagi soovida! On asju, mille tegemist kunagi ära ei
unusta. Lapseliku rõõmuga soovisin, et saaksin õnnelikuks, iialgi ei tulnud
mulle midagi muud pähe kui see.
Seejärel nutsin
end tüdruku rüpes magama. Ta silitas ärkamata mu kaela ja õlgu. Ma ei tundnudki
end õnnetuna. |
