Tragöödia

Karjuks karje !!!



Kõige suuremat armi sa siiski ei märganud, mõtlen ma, äkki seepärast, et see jääb sinu pilgust pisut kõrgemale. See on muidugi tühiasi, mu väike "Rannavalve" sõbrake, aga sul jäi märkamata ka see, et MA OLEN IKKA VEEL ELUS ja see on juba PÄRIS suur asi!
Pete leelutab mikrofoni edasi, pinge kaob vähehaaval ta häälest (tegelikult meenutab ta mõnevõrra "Kohtuarst Quincyst" tuttavat Jack Klugmanit) ja ma tean, et tema kaaslane minu selja taga, Pollyanna meditsiinitöötajate seas, ei kavatsegi lahkamise selle osa linti tagasi kerida. Poiss on ju igati tubli, kuigi tal jäi märkamata, et tema esimene südamelõikepatsient on alles elus.
Viimaks ütleb Pete: "Ma olen vist valmis jätkama, doktor." Aga ta hääl on ebalev.
Doktor astub ligi, heidab mulle kiirpilgu ja pigistab Pete´i õlast. "Hüva," ütleb ta. "Anna aga pihta!"
Nüüd püüan ma keelt suust välja torgata. Sellest lihtsast häbematust lapsetembust piisaks... ja mulle tundub, et ma tunnen oma huultel õrna torkimist, seda tunnet, mis tekib siis, kui suure novokaiiniannuse mõju hakkab viimaks hääbuma. Ja kas ma tunnen tõmblust? Ei, ma soovin seda ainult, lihtsalt...
Jah! Jah! Aga see oli kõigest üks tukse ja kui ma teist korda üritan, ei juhtu midagi.
Pete korjab käärid üles ja Rolling Stones võtab ette pala "Hang Fire"
Hoidke peeglit mu nina juures! karjun ma neile. Vaadake, kuidas see uduseks läheb! Kas te vähemasti seda ei võiks teha?
Pete pöörab käärid nurga alla, nii et valgus teralt helgib, ja esimest korda olen ma kindel, täiesti kindel, et see hullumeelne mäng kulgeb paratamatu lõpuni. Rezissöör ei peata kaadrit. Kohtunik ei peata heitlust kümnendas raundis. Me ei pea pausi, et sponsorreklaam eetrisse lasta. Petiekene suskab need käärid mulle kõhtu, kuna mina abitult laman, ja seejärel avab ta mu rindkere nagu postpaki.
Ta vaatab kõhklevalt dr Arlenile otsa.
Ei! huilgan ma, nii et hääl kumiseb pealuu pimedatel seintel vastu, kuid suust sellegipoolest välja ei tule. Ei, palun - ei!
Doktor noogutab. "Lase käia. Sa saad hakkama."
"Mm... äkki paneks muusika kinni?"
Just! Jah, keera kinni!
"Kas see häirib sind?"
Jah! See häirib teda! See on ta mõtlemisvõime nii perse keeranud, et ta peab oma patsienti laibaks!
"Nooh..."
"Olgu," ütleb tohtriproua ja kaob mu vaateväljast. Hetk hiljem on Mick ka Keith viimaks ometi vait jäänud. Ma püüan ümiseda ja avastan midagi hirmsat: enam ei suuda ma isegi seda teha. Mul on liiga suur hirm nahas. Hirm on mu häälepaelad lukustanud. Ma vahin ainiti üles, kui ta Pete´i kõrvale astub ja nad mind põrnitsevad nagu surnumatjad avatud haua serval...
Stephen King "Kõik on mõeldav- 14 sünget lugu"



“...et olin vaevalt silmad sulgenud, kui nägin unes, et miski kutsus mind akna juurde. Ma töusin, töstsin akna üles ja nöjatusin välja. Kahekümne Kolmas tänav oli inimtühi, nii kaugele kui silm ulatus. Mul hakkas hirm; köik väljas tundus nii...nii must ja ängistav. Siis puutus mulle kaugelt körvu rataste heli ja mulle tundus, et just seda ma ootama pidingi. Rattad liginesid väga aedlaselt ja löpuks seletas mu silm mööda tänavat liikuvat söidukit. See tuli lähemale ja lähemale ja kui see mu akna alt möödus, nägin ma, et see oli surnuvanker. Ja siis, kui ma hirmust vöbisesin, pööras kutsar pead ja vaatas mulle otsa . Kui ma ärkasin, seisin ma külmast värisedes lahtise akna körval, kuid mustade tuttidega ehitud surnuvanker ja kutsar olid kadunud. Märtsis nägin ma seda und jälle ja ärkasin jälle lahtise akna juures. Eile öösel kordus see uni taas. Te ju mäletate, kuidas siis sadas; kui ma lahtise akna juures seistes üles ärkasin, oli mu öösärk läbimärg.”
   “Aga mis minul selle unenäoga pistmist oli?” küsisin ma.
   “Te...te lebasite kirstus, kuid ei olnud surnud.”...
(Robert W Chambers “Kuningas Kollases Rüüs”)