Ma olin saanud oma
karistuse. Otsekui oleks Pyle minu korterist lahkudes määranud mulle nii mitu
nädalat teadmatust. Iga kord, kui koju tulin, ootasin õnnetust. Vahepeal polnud
Foungi kodus ja mul oli võimatu mõne töö juurde asuda, enne kui ta tagasi tuli,
sest ma kahtlesin alati, kas ta enam üldse tuleb. Pärisin, kus ta käis (püüdsin
rääkida nii, et mu hääl ei reedaks ärevust ja kahtlust), ja vahel ta vastas, et
turul või kauplustes, ja esitas asitõendi (isegi tema valmisoleks oma juttu
tõestada tudus sel perioodil ebaloomulikuna), ja vahel oli see kino, mida tõestas
rebitud pilet, ja vahel oli ta külastanud oma õde – oletasin, et just seal ta
kohtas Pyle`i. Sülelesin teda neil päevil nii raevukalt, nagu vihkaksin teda,
kuid see oli tulevik, mida vihkasin. Üksindus lamas minu voodis ja üksindust
surusin öösiti oma embusse. Foung polnud muutunud: ta valmistas toitu, täitis
minu piipu, vaguralt ja leebelt andis ta oma keha mulle nautimiseks (kuid see
polnud enam nauding), ja täpselt samuti, nagu ma neil esimestel aegadel olin
tahtnud mõista tema hinge, nii tahtsin nüüd lugeda tema mõtteid, kuid need olid
minu eest peidetud keelde, mida ma ei mõistnud. Ma ei tahtnud temalt midagi
küsida. Ma ei tahtnud teda valetama sundida (niikaua, kui polnud lausutud ühtki
valet, võisin ma kujutleda, et suhtusime teineteisesse täpselt nii nagu varem),
kuid minu ärevus tungis äkki esile ja ma küsisin: “Millal sa viimati nägid
Pyle`i?”
Ta kõhkles – või püüdis ta tõesti meelde
tuletada?
“Siis, kui ta siin käis,” ütles ta.
Hakkasin peaaegu alateadlikult mustama
kõike, mis tuli Ameerikast. Ma rääkisin palju ameerika kirjanduse kehvusest,
ameerika poliitilistest skandaalidest, ameerika laste rikutusest. Tundus, nagu
oleks see terve rahvas, kes teda minult ära võtta tahab, mitte üksainus mees.
...”Saa minust aru,
mida ma tahan öelda:
austuse tundmine tragöödia ees on palju hädaohtlikum kui
lapse
lalina muretus. Kas sa oled endale aru andnud, mis on
tragöödia igaveseks tingimuseks? Et eksisteerivad ideaalid,
mida peetakse kallimaks kui inimelu. Ja mis tingib sõdasid?
Täpselt seesama. Sind saadetakse surema, sest olevat olemas midagi
suuremat kui sinu elu. Sõda võib eksisteerida ainult
tragöödia maailmas...”....
