T r a g ö ö d i a


Ma olin saanud oma karistuse. Otsekui oleks Pyle minu korterist lahkudes määranud mulle nii mitu nädalat teadmatust. Iga kord, kui koju tulin, ootasin õnnetust. Vahepeal polnud Foungi kodus ja mul oli võimatu mõne töö juurde asuda, enne kui ta tagasi tuli, sest ma kahtlesin alati, kas ta enam üldse tuleb. Pärisin, kus ta käis (püüdsin rääkida nii, et mu hääl ei reedaks ärevust ja kahtlust), ja vahel ta vastas, et turul või kauplustes, ja esitas asitõendi (isegi tema valmisoleks oma juttu tõestada tudus sel perioodil ebaloomulikuna), ja vahel oli see kino, mida tõestas rebitud pilet, ja vahel oli ta külastanud oma õde – oletasin, et just seal ta kohtas Pyle`i. Sülelesin teda neil päevil nii raevukalt, nagu vihkaksin teda, kuid see oli tulevik, mida vihkasin. Üksindus lamas minu voodis ja üksindust surusin öösiti oma embusse. Foung polnud muutunud: ta valmistas toitu, täitis minu piipu, vaguralt ja leebelt andis ta oma keha mulle nautimiseks (kuid see polnud enam nauding), ja täpselt samuti, nagu ma neil esimestel aegadel olin tahtnud mõista tema hinge, nii tahtsin nüüd lugeda tema mõtteid, kuid need olid minu eest peidetud keelde, mida ma ei mõistnud. Ma ei tahtnud temalt midagi küsida. Ma ei tahtnud teda valetama sundida (niikaua, kui polnud lausutud ühtki valet, võisin ma kujutleda, et suhtusime teineteisesse täpselt nii nagu varem), kuid minu ärevus tungis äkki esile ja ma küsisin: “Millal sa viimati nägid Pyle`i?”

   Ta kõhkles – või püüdis ta tõesti meelde tuletada?

   “Siis, kui ta siin käis,” ütles ta.

   Hakkasin peaaegu alateadlikult mustama kõike, mis tuli Ameerikast. Ma rääkisin palju ameerika kirjanduse kehvusest, ameerika poliitilistest skandaalidest, ameerika laste rikutusest. Tundus, nagu oleks see terve rahvas, kes teda minult ära võtta tahab, mitte üksainus mees.

Gragam Greene "Vaikne ameeriklane"




“Raudteeõnnetus on jube sellele, kes on rongis või kellel on seal poeg. Kuid uudistes tähendab surm täpselt sedasama mis Agatha Christie’ romaanides, kes on muide kõikide aegade kõige suurem võlur, sest tema on osanud muuta mõrva meelelahutuseks, ja mitte ainult ühe mõrva, vaid kümneid mõrvu, sadu mõrvu, see on mõrvade konveier, mida meie rõõmuks on toime pandud tema romaanide surmalaagris. Auschwitz on unustatud, kuid Agatha romaanide krematooriumidest kerkib suits igavesti taeva poole ja üksnes väga naiivne inimene võiks väita, et see suits on tragöödia.”...

...”Saa minust aru, mida ma tahan öelda: austuse tundmine tragöödia ees on palju hädaohtlikum kui lapse lalina muretus. Kas sa oled endale aru andnud, mis on tragöödia igaveseks tingimuseks? Et eksisteerivad ideaalid, mida peetakse kallimaks kui inimelu. Ja mis tingib sõdasid? Täpselt seesama. Sind saadetakse surema, sest olevat olemas midagi suuremat kui sinu elu. Sõda võib eksisteerida ainult tragöödia maailmas...”....

(Milan Kundera “Surematus”)

Kriminaalne