"Sa jõhker, vastik poiss," ütleb ta. "Ütle, et tapsid Tayla pärast."
   Ta sosin muutub niidiks siidpesus, kiudjaks ning küpsevaks meeleheitlikus kuumuses. Ta vingerdab oma pükstest välja, lennutades need minibaari kõrvale põrandale. Püksikud - Viimane Piirimärk. Langetan näo, kui voldid ta kumeruse kohalt kadunud on, lahtirulluv pinguldav õndsus surub end vastu mu puudutust, nõuab mu peopesalt nektari väljapigistamist siidi seest, laguunid nõrisevad üle püksiserva ja voolavad mööda reit alla.
   "Sa mürgine putukas... taevas küll, mõrv... ooohh, taevas küll..."
   Ta üritab põlvi kokku suruda ja vingerdab tugevasti, aga ta on juba kaotanud. Ma põlen, valmis isegi enamaks nüüd, kus ta häbeneb oma muskusemärga. Tõmban ta pisaraid valavad püksikud hargivahelt kõrvale ja olen vastakuti kolmnurgaga, väänleva lihaga, mis sätendab tagumiku poolt voolavast vürtsika hõnguga higist: oliivid, kaneel ja pipramahl. Ta loobub, on alla andnud, jätmata endale ühtegi loomariigi saladust. Ta põlved kerkivad ja ta võtab endasse mu keele, mu sõrme ja mu näo, ta karjub ja vappub, iharad mäeahelikud, kuristikud ja kiviklibu imevad mind endasse, imevad mind koju, märja tõe kätte ta püksikute sisse. See tõde, raha, õiglus ja kõnts põletavad mu ajusse teeradasid nagu hape võisse. Kuradi Roosa Spiid.
   "Oh raisk! Räägi mulle, mis sa nende inimestega tegid, ütle, et sa nautisid seda."
   Ma olen vait.
   "Ütle mulle! Ütle, et sa tapsid!"
   Ta hakkab põlvi kokku suruma, tõmbub eemale, ja ma sosistan, kuni ta end lõdvaks laseb ja mind tagasi oma delta juurde tõmbab. Olen sellistest tüdrukutest varemgi kuulnud.
   "Tegid sa seda, Vern, tegid sa seda kõike minu pärast, meie pärast...?"
   Tunnen oma väikemehe otsas fataalset võnkumist, surun ta voodiriidesse, hõõrun õmbluskohta ta veenide vastu. "Jah," oigan, "ma tegin seda sinu pärast." Jätkan sosistamist, ent minusse hakkab imbuma teistsugust reaalsust, rasket nagu nakkushaiguse algus. Korraga muutub ta kumerus kummiks, ta hingamine tooreks molluskiks ja metalseks võiks. Midagi on viltu. Ta sööstab voodi serva poole. Ta pilu irvitab veel viimast korda läbi ta püksikute siidi, kui ta kummardub. Ma tean, et Taylor Figueroaga on nüüd kõik. Mu maailm lahustub mu kõhu all purskes nagu omaenese silmaaukudest välja pritsivad haavatud maod. Siis on vaikus. Ainult rahulik ookeanilainetus ja vürtsikas vitumärg, mis mu näol külmaks kuivab. Taylor tõmbab püksid jalga, paneb sandaalirihmad kinni, rehmab peegli ees käega üle juuste.
   "Okei!" ütleb ta oma rinnataskusse.
   Uks läheb lahti ja neli meest marsivad sisse. Varjan silmi heledate prožektorite eest, mis kaameratega kaasas käivad. "Vernon Gregory Little?" küsib üks meestest. Umbes nagu nad ei teaks.
DBC Pierre "Väike Jumal Texasest"                          

---

Mul polnud juba mitu kuud head sõda olnud, viimane oli olnud tavaliste sõduritega ja aerosoolide vahel. Tolle stsenaariumi järgi pidid kõik 72. järgu armeed oma täisvarustuses tankide püsside, veoautode, sõjavarustuse, helikopterite ja laevadega ühinema aerosoolide sissetungi vastu. Aerosoole oli peaaegu võimatu peatada: sõdurid, nende relvad ja varustus põletati ning sulatati kõikjal ära, kuni üks vapper sõdalane, kes oli klammerdunud ühe aerosooli külge, mis lendas tagasi baasi, naasis (pärast seiklusrikast rännakut) teatega, et aerosoolide baas oli sisemaasse uuristatud meresopi kohal rippuva eendi alla ankurdatud leivalõikamislaud. Erinevatest relvajõududest koostatud komandosalgad jõudsid kohale täpselt õigel ajal ning pommitasid baasi pihuks ja põrmuks, lõhates kõige lõpuks suitsevate rusude kohal rippuva eendi. Vägev sõda, millel olid kõik õiged elemendid ning palju vaatemängulisem lõpp kui enamikel minu peetud sõdadel (isegi isa uuris minu käest, mida kõik need plahvatused ja põlengud tähendasid, kui ma tol õhtul koju tagasi jõudsin), kuid see oli toimunud liiga ammu.
(Iain Banks “Herilase vabrik”)