Raamat



    "Teadsin, et mitte miski kogu selles loos ei olnud enam normaalne, et me tantsisime üht tantsu, meie kolmekesi, mille kohta jumal taevaski ei osanud veel öelda, millega see lõppeda võib..."
   Booni "Menueti" tantsijateks on üks mees ja kaks naist. Sõnaraamat defineerib menuetti kui prantsuse päritolu aeglast, mõõdetud liigutustega tantsu 3/4 taktimõõdus. Ses tantsus peaaegu puudub tantsijate omavaheline kontakt. Käesoleva raamatu teema on klassikaline: armastuskolmnurk. Kolm peategelast jutustavad üht ja sedasama, kuid ometi täesti erinevat lugu, tulemuseks on kolm sesemonoloogi, kolm eri maailmavaadet. Loo tegelased oleksid justkui pihil, lugejail on pihiisa roll.
Louis Paul Boon "Menuett"

   Jah – kes siis peaks seda lugema, mida ma neisse vihikuisse kirjutan! Ometi usun, et pole võimalik kirjutada, omamata ettekujutust, et keegi seda ka loeb, olgu lugejaks kas või kirjutaja ise. Samuti küsin endalt: kas on võimalik kirjutada, ilma sealjuures mõnda rolli mängimata? Tahetakse olla võõras iseendale. Minu tegelikkus ei ole kätketud mõnda rolli, küll aga alateadlikku otsusesse, millist rolli ma enda jaoks ette näen. Mõnikord on mul tunne, et poeme oma kirjutistest välja nagu ussid oma nahast. Selles asi ongi; pole võimalik ennast surnuks kirjutada, võib ainult kesta vahetada. Aga keda võiks see surnud kest veel huvitada? Aegajalt taas üleskerkiv küsimus, kas siis lugeja suudabki kunagi lugeda muud kui iseennast, on ülearune: kirjutamine ei tähenda suhtlemist lugejatega, samuti mitte suhtlemist iseendaga, vaid suhtlemist väljendamatuga. Mida täpsemalt tahetakse väljenduda, seda selgemaks muutub väljendamatu, see tähendab tegelikkus, mis kirjutajat ahistab ning ärritab. Keel on meil selleks, et tummaks jääda. Kes vaikib, see pole rumal. Kes vaikib, see isegi ei aima, kes ta ei ole.

Max Frisch  “Stiller”


   Tõmbasin riiulitelt ühe raamatu teise järel. Miks keegi ei öelnud midagi! Miks keegi ei karjatanud!
   Uurisin ka raamatukogu teisi ruume. Usukirjanduse sektsioon oli lihtsalt tohutu peldik - minu jaoks. Sealt läksin filosoofiaosakonda ja leidsin paar kibestunud sakslast, kes mind mõne aja lõbustasid, siis oli sellega lõpp. Ma proovisin matemaatikat, kuid kõrgem matemaatika oli nagu religioon: see jooksis mul lihtsalt mööda külgi maha. Seda, mida mina vajasin, polnud justkui kusagil. Katsetasin geoloogiaga ja leidsin selle mõnevõrra huvitava olevat, kuid see huvi ei jäänud püsima.
   Avastasin paar raamatut kirurgiast ja need raamatud meeldisid mulle: sõnad olid uued ja illustratsioonid suurepärased. Eriti meeldis mulle käärsoole opereerimine, ja ma jätsin selle meelde.
   Siis keerasin ma kirurgiale selja ja olin tagasi suures ruumis, täis romaanikirjanikke ja novelliste. (Kui mul oli piisavalt odavat veini juua, ei läinud ma kunagi raamatukokku. Raamatukogu oli hea koht, kui sul ei olnud midagi juua ega süüa ja hotelli omanik otsis sind ja toa eest maksmata raha. Raamatukogus sai vähemalt tualetis käia.) Ma nägin seal päris palju loodreid, suurem osa neist magas raamatute otsas.
   Jätkasin oma ringkäiku suures ruumis, tõmbasin raamatuid riiulilt, lugesin paar rida või mõne lehekülje ja panin nad siis tagasi.
   Siis ühel päeval võtsin ma ühe raamatu ja avasin selle, ning seal see oli. Ma seisatasin ja jäin lugema. Siis, nagu mees, kes on linna prügimäelt kulda leidnud, kandsin ma raamatu laua juurde. Read veeresid kergelt üle lehe - see oli voogamine. Iga rida sisaldas jõudu ning sellele järgnes teine samasugune. Iga rea sisu andis lehele vormi, oli tunne, et sellesse on midagi graveeritud. Lõpuks ometi olin leidnud mehe, kes ei kartnud tunda. Huumor ja valu olid kokku segatud ülimalt lihtsalt. Raamatu algus oli minu jaoks metsik ja tohutu ime.
   Mul oli lugejapilet. Võtsin selle raamatu laenuks, viisin ta oma tuppa, ronisin voodisse ja lugesin, ja ma teadsin ammu enne, kui olin lõppu jõudnud, et on olemas mees, kes oskas kirjutada täiesti ainulaadselt. See raamat oli "Küsi kaduvalt" ja autor John Fante.
Charles Bukowski
(John Fante "Küsi kaduvalt")