SÕDA


   Oli sõda. Kunagi leitakse epiteet, kas "suur" või "väike", et seda korrapealt teistest sõdadest, olnutest ja tulevastest eristada. Nende meelest, kes tol aastal elasid, oli lihtsalt sõda, nagu on lihtsalt katk või lihtsalt surm.
   Oli sõda, ja tillukeses punktis - ühes punktis paljude teiste seas - varem Ypres'i linnaks nimetatud kivilasu lähedal lamasid, istusid, sõid ja surid võõrad, kaugelt tulnud mehed. Neid kutsuti Prantsuse armee 118. piirivalverügemendiks. See lõunas, Provence'is formeeritud rügement koosnes talupoegadest - veinivalmistajatest või karjustest. Kuus kuud olid käharpäised tõmmud mehed savistes kaevikutes elanud ja maganud, tulistanud, käsi üle pea heites üksteise järel surnud, ning korpuse staabis oli kirjas, et 118. piirivalverügement kaitseb positsioone "Musta ülepääsu" juures.
   Nende vastas, viissada sammu eemal istusid teised mehed ja tulistasid samuti. Käharpäiseid ja tõmmunahalisi oli nende hulgas vähe. Neil olid kahkjad juuksed ja heledad silmad, nad tundusid suuremad ja rohmakamad kui veinivalmistajad, ja nad rääkisid võõrast keelt. Need olid Pommeri põlluharijad, neid nimetati teises staabis Saksa armee 87. tagavarapataljoniks.
   Nad olid vaenlased, ja vaenlaste vahele jäi maa, mille kohta nii veinivalmistajad kui põlluharijad ütlesid "eikellegimaa". See ei kuulunud ei Saksa keisririigile, ei Prantsuse vabariigile ega Belgia kuningriigile. See oli mürskudest üles küntud, mahajäetud kaevikutest läbi songitud, inimluude ja roostes metalliga tihedalt pikitud, surnud eikellegimaa. Sel kärnasel kamaral ei olnud terveks jäänud ühtainustki kõrt, ja juulikuu keskpäeval lõhnas ta vängelt rooja ja vere järele. Kuid veel iialgi polnud mehed ühegi õnnistusrikka, rammusatest viljadest ja triiphoonelilledest pakatava aia eest nõnda võidelnud kui selle ihaldatud roiskuva tühermaa eest. Iga päev roomas keegi prantslaste või sakslaste maalt sellele maale, mida "eikellegi" omaks kutsuti, ning segas selle kollast savi oma kuuma püdela verega...
Ilja Ehrenburg "Kolmteist piipu"


    Vaatluspunktis Vaux kindluse lähedal nägime kolme sõdurit. Nad olid ilmatu veidralt riides: kiivrite peal olid kootud tanud, õlgadel vatitekid, jalgade otsas suured põied, mis ei lasknud vett läbi; tanud, tekid ja põied olid aga kaetud kestendava punaka savikorbaga, mis meenutas elevandinahka. Meil tuli nende juurde roomata mööda purustatud kaitsekraavi püdelat põhja, mis oli täis rotiraipeid ja inimese rooja. Monsieur Delhaie pühkis käed ja näo taskurätiga puhtaks ja pidas sõduritele järgmise tervituskõne: "Armsad poilu'd *! Euroopa, Ameerika, Tõusva Päikese Maa ja mõlemad poolused vaatavad praegu teie peale, kes te võrratu kangelaslikkusega seisate vabaduse ja õigluse kaitsel! Roomates täna mööda seda ajaloolist paika teie juurde, sain minagi osa teie kannatustest ja võin teid nüüd tervitada nagu võrdne, ehkki mul on kõvakübar peas. Me peame vastu, see tähendab teie siin, meie aga lettide, baarilaudade ja ministeeriumipultide ääres, niikaua, kuni inimsööjalik koletis verest tühjaks jookseb. Lubage mul teile üle anda tagasihoidlik kingitus - "Võiduka Gascogne'i" viimane number, kus ma oma patriootlikus artiklis ütlen: julgust ja veel kord julgust (need on minu viimase kallima sõnad, õigupoolest kuuluvad nad küll Dantonile, kes ütles seda varem kui tema ja hoopis teistsuguses situatsioonis). Jääme kindlaks võiduka lõpuni"!
   Ega see kõne polnud sugugi halvem paljudest teistest, mida ma ajakirjanike bankettidel kuulama pidin; oma kokkusurutuse ja tiheduse poolest paistis ta nende kõrval koguni soodsalt silma; seepärast võib kõike järgnevat seletada üksnes palja juhusega. Üks sõdur, vististi kõige vanem ja vaguram, laskis kõigepealt paar poolhääli pomisetud kuradit lendu ja ütles: "Te võiksite parem öelda, härra patrioot, kas rahust ka midagi kuulda on!"  Monsieur Delhaie vaikis solvunult, Aleksei Spiridonovits aga hüüatas rõõmsalt: "Vend, ka teie olete rahu ja armastuse poolt! Tapmine on patt, ja see püss määrib teie käsi!" - "Vale jutt," vaidles sõdur vastu, "püss on hea asi (seejuures silitas ta püssipära), ainult et temaga peab oskama ümber käia. Vat kui põrutaks sellega õige kõik kindralid, parlamendisaadikud, kõik sõjaväelased ja eraisikud, papid ja sotsialistid ja daamid maha, kogu selle kupatuse!..." - "Ja kes siis järele jääb?" küsis mister Cool asjalikult. "Äh, selle peale ma sülitan," vastas sõdur täitsa umbropsu ja sülitaski hea läraka.
   Teine sõdur, ilmselt lõunaprantslane ja seega märksa temperamentsem, pidas viisakaks monsieur Delhaie'le omapoolse kõnega vastata. Ma esitan selle siin täpses tõlkes ja palun nii talle  kui ka mulle andestada, kui väljendused vahest ülearu ekspressiivsetena tunduvad. "Kallis kirjasolkija, äitäh paberi eest, seda  on õigluse kaitsjatel siin hädasti vaja! Ja nüüd võta kähku oma Tõusev Päike ja oma viis võllanägu kaasa ja keri sea tgumikku! Väga rõõmustav, et minu toodang natuke su ilget pläsu määris, sest ka mina produtseerin kaks korda päevas nagu sina oma toimetuses. Soovin sulle, et sa veedaksid kogu elu kaamelikaka sees! Sada siiruviirulist! Papiproua kõhu õhuauk! Poe oma tädi villastesse pükstesse, joo pärnaõieteed ja nuusuta kassi sabaalust!"
   Monsieur Delhaie ei jõudnud veel sellest kummalisest soovitusest toibuda, kui kolmas sõdur, habemetu nolk, tiris lombist tilkuva rotiraipe ja hüüdega "kingitus kingituse vastu" kinnitas selle sabapidi monsieur Delhaie revääri lülge, kus tavaliselt rippus midagi hoopis muud. Kuigi meie teised polnud kõnesid pidanud ega kingitusi üle andnud, roomasime ometi sõdurite aktiivsust nähes kiiresti tagasi.
Ilja Ehrenburg "Julio Jurenito"
*Poilu (prantsusek.)- karvane, argooväljend vahva sõduri, rindemehe kohta.


   Mees sakutas teda tagurpidi ühest uksest sisse. Ta läks kaasa. Üks väike must ämblikutaoline ese sööstis kõrvetava vingumisega läbi õhu ja kadus piki koridori eemale.
   "Mis see oli?" sisistas Zaphod.
   "Konnatähe A-klassi Luurerobot sind otsimas," ütles mees.
   "Kuule, tõsiselt vä?"
   "Maha!"
   Vastassuunast tuli suurem must ämlikutaoline ese. See tuhises neist mööda.
   "Ja see oli...?"
   "Konnatähe B-klassi Luurerobot sind otsimas."
   "Ja see?" ütles Zaphod, kui kolmas läbi õhu mööda vihises.
   "Konnatähe C-klassi Luurerobot sind otsimas."
   "Kuule," itsitas Zaphod endamisi, "üsna lollid robotid, mis?"
   Silla poolt kostus kohutavat mürisevat suminat. Üle silla liikus teisest tornist üks hiigelsuur must, tanki suuruse ja kujuga kogu.
   "Püha footon, mis see on?" ahmis Zaphod õhku.
   "Tank," ütles mees, "Konnatähe D-klassi Luurerobot sulle järele tulemas."
   "Kas me peaksime ära minema?"
   "Ma arvan, et peaksime."
   "Marvin!" hüüdis Zaphod.
   "Mis sa tahad?"
   Marvin tõusis kaugemal koridoris prahihunnikust püsti ja vaatas nende poole.
   "Näed seda robotit, mis meie poole tuleb?"
   Marvin heitis pilgu hiigelsuurele mustale kogule, mis üle silla nende poole nihkus. Ta vaatas omaenda väikest metallkeha. Ta vaatas uuesti tanki poole.
   "Ma oletan, et sa tahad, et ma seda kinni peaksin," ütles ta.
   "Jah."
   "Kuni teie oma nahad päästate."
   "Jah," ütles Zaphod, "roni juba sinna!"
   "Ainult seepärast," ütles Marvin, "et ma tean, kui palju kõrgemal ma teist tegelikult seisan."
-
   Marvin seisis sillakoridori lõpus. Ta polnud tegelikult eriti väike robot. Tema hõbedane keha läikis tolmustes päikesekiirtes ja rappus endiselt hoonele suunatud katkematu tulistamise käes.
   Ta paistis siiski haletsusväärselt väiksena, kui hiigelsuur must tank tema ette veeres. Tank uuris teda sondiga ja tõmbas siis sondi tagasi.
   Marvin lihtsalt seisis.
   "Tee pealt eest, väike robot," urises tank.
   "Ma kardan," ütles Marvin, "et mind jäeti siia sind kinni pidama."
   Sond sirutus uuesti välja kiireks kontrolliks ja tõmbus siis jälle tagasi.
   "Sind? Mind kinni pidama?" möirgas tank, "Lase käia!"
   "Ei, selleks mind tõesti jäeti," ütles Marvin lihtsalt.
   "Mis relvad sul on?" möirgas tank uskumatult.
   "Arva ära," ütles Marvin.
   Tanki mootorid rümisesid, hammasrattad krigisesid. Molekulisuurused elektroonilised releed sügaval selle mikroajus lülitusid kohkumuses sisse ja välja.
   "Arva ära?" kordas tank.
   "Jah, lase käia," ütles Marvin hiiglaslikule lahingumasinale, "sa ei arva iialgi ära."
   "Eeeemmm..." ütles masin harjumatu mõttetegevuse käes vibreerides, "laserkiired?"
   Marvin raputas mornilt pead.
   "Ei," pomises masin oma sügaval kurguhäälsel mõminal, "liiga ilmne. Antimateeri kiirgus?" pakkus see siis.
   "Ammugi liiga ilmne," noomis Marvin.
   "Jah," mörises masin mõningas segaduses. "Ee... kuidas oleks elektronrammijaga?"
   See oli Marvinile midagi uut.
   "Mis see on?" ütles ta.
   "Üks sellistest," ütles masin entusiastlikult.
   Selle kahuritornist kerkis esile terav hark, mis sülgas välja üheainsa surmava valgussähvaka. Sein Marvini seljataga ragises ja varises tolmuhunnikuks. Tolm hõljus veidi aega ja langes siis maha.
   "Ei," ütles Marvin, "sellist mul pole."
   "Aga vägev muidu, kas pole?"
   "Vägev vägev," nõustus Marvin.
   "Ma tean," ütles Konnatähe lahingumasin pärast veel üht hetkelist kaalutlust, "sul peab olema üks nendest uutest Xanthi Re-Struktroonsetest Destabiliseeritud Zenon-Laskuritest?"
   "Need on mõnusad, kas pole?" ütles Marvin.
   "Kas need sul ongi?" ütles masin märkimisväärse aukartusega.
   "Ei," ütles Marvin.
   "Ohh," ütles masin pettunult, "siis peab see olema..."
   "Sa mõtled vale liini pidi," ütles Marvin. "Sa pole sugugi võtnud arvesse midagi üsnagi põhilist inimeste ja robotite vahelistes suhetes."
   "Ee, ma tean," ütles lahingumasin, "on see..." ning vajus jälle mõttesse.
   "No mõtle," õhutas Marvin, "nad jätsid minu, tavalise teenindusroboti, kinni pidama sind, hiigelsuurt raskeväe lahingumasinat, kuni nad ise oma nahka päästes minema jooksid. Mis sa arvad, mis nad mulle jätsid?"
   "Oooh, ee," pomises masin ärritunult, "midagi üpris neetud võimsat, võiks arvata."
   "Arvata!" ütles Marvin, "oo-jaa, arvata. Ma õige ütlen sulle, mis nad mulle  andsid, et ennast kaitsta, mis?"
   "Jah, hea küll," ütles lahingumasin pingule tõmbudes.
   "Mitte midagi," ütles Marvin.
   Tekkis ohtlik paus.
   "Mitte midagi?" möirgas lahingumasin.
   "Üldse mitte midagi," kordas Marvin süngelt, "isegi mitte elektroonilist vorsti."
   Masin rappus raevus ringi.
   "No kas ei aja see siibrit ette!" möirgas see, "mitte midagi, eh? Nad lihtsalt ei mõtle, ega?"
   "Ja minul," ütles Marvin mahedal madalal häälel, "on veel see kohutav valu kõigis mu vasaku külje dioodides."
   "Paneb sülitama, kas pole?"
   "Jah," nõustus Marvin tundeliselt.
   "Põrgu, vaat see teeb mind vihaseks," lõugas masin, "ma arvan, et lasen selle seina õhku!"
   Elektronrammija purskas välja veel ühe kõrvetava valgusesähvaka ja tegi maatasa tanki kõrval olnud seina.
   "Mis sa arvad, mis tunne minul on?" ütles Marvin kibedalt.
   "Lihtsalt jooksid minema ja jätsid su maha, mis?" kärkis masin.
   "Jah," ütles Marvin.
   "Ma arvan, et ma lasen nende neetud lae ka õhku!" raevutses tank.
   See põrmustaski silla lae.
   "Väga võimas," pomises Marvin.
   "Sa pole veel midagi näinud," tõotas masin, "ma võin veel põranda ka maatasa teha, milles küsimus!"
   See põrmustaski põranda.
   "Põrguvärk!" möirgas masin viieteistkümne korruse kõrguselt otse alla langedes ja maapinnale tükkideks lennates.
   "Milline masendavalt loll masin," ütles Marvin ja kõmpis minema.
(Douglas Adams "Universumi lõpu restoran")


  Järgmisel hommikul marssisidki Kontori armeed itta, kaasas pikad piigid, teravad mõõgad ja surmavad pohmakad. Tuhandete eesotsas oli Argkonn, kes oli sadulakotti lössi vajunud ja hoidis kahe käega pead kinni. Vandaal, Gimmler ja kõik teised ratsutasid tema kõrval, palvetades, et neid ootav saatus oleks kiire, valutu ja võimaluse korral kellegi teise oma.
   Mitu tundi vantsisid väed edasi, lahingulambad määgisid raske koorma all ja sõdurid mökitasid sulavate jääkottide all. Värdori Mustale Väravale lähenedes võis mõlemal pool näha märke sõjast: ümberlükatud vankrid, rüüstatud ja mahapõletatud külad ja linnad, rõvedate mustade vuntsidega moonutatud posteritibid.
   Argkonn vaatas süngel ilmel kunagise kauni maa riismeid.
   "Vaadake neid kunagise kauni maa riismeid," hüüdis ta ja pidi äärepealt lamba seljast maha pudenema. "Kui me tagasi tuleme, on siin palju puhastamist."
   "Kui meil üldse kunagi õnnestub tagasi tulla," ütles Gimmler, "siis nühin ma siin isiklikult kõik hambaharjaga läikima."
   Kuningas ajas end enam-vähem sirgu.
   "Ärge peljake, sest meie armee on tugev ja vapper."
   "Loodame, et nad enne kohalejõudmist kaineks ei saa," mühatas Gimmler.
   Pikapäku jutus oli iva sees, sest vägede samm lõi vankuma ja rottanused, kelle Nühkija saatis väejooksikuid kokku koguma, olid juba mitu tundi kadunud.
   Viimaks otsustas Nühkija kõhklevate sõdalaste häbistamisega simuleerimisele lõpu teha. Käskides viimasel allesjäänud heeroldil pasunat puhuda, teatas ta:
   "Läänerahvas! Lahingus Sauruse Musta Värava ees ristavad vähesed oma mõõgad paljudega, kuid need vähesed on puhaste südametega ja need paljud on räpased. Sellegipoolest võivad need teie seast, kes võitluse eest pakku tahavad joosta, seda teha, et ülejäänute samm kiireneks. Need, kes koos Kontori kuningaga edasi ratsutavad, elavad lauludes ja legendides igavesti! Ülejäänud võivad minna."
   Räägitakse, et tolmupilv heljus veel mitu päeva maa kohal.
(Henry N. Beard & Douglas C. Kennedy "Sõrmuste LIsand")