USK


   Jumal on alati olnud. Aegade alguses oli ta üksinda. Maailmas ei olnud midagi peale tema. Ei olnud muide ka mingisugust «valgust» . Tol ajal oli jumala nimeks «Elo­lim». Nii nimetab teda Moosese esimese raamatu vana-heeebreakeelne tekst. Sõna «elohim» tähendab sõna-sõnalt  «jumalad». Üsna veider, et piibel annab niisuguse nime täiesti üksikule vanahärrale. 
   Niisiis tundis «Elohim» (ka «Jahve», «Seebaott» ja «Adonai», nagu teda piibli mitmesugustes kohtades nime­tatakse) igavust (või «tundsid igavust») omaenda kaose keskel. Piibel nimetab seda kaost «tohuvabohuks», mida võiks vabalt tõlkida: «segi nagu puder ja kapsad». 
   Kuna igavik on lõpmatult pikk, pidid «elohimid» arvatavasti igavust tundma arvutute miljardite ja miljonite sajandite kestel. Lõpuks tärkas jumalal (hakkame teda nimetama nii, kaasaegselt) mõte: kui ta juba kord on jumal ja kõikvõimas, ei kõlba tal niiviisi nukruse ja igavuse käes närbuda, vaid tuleb midagi ette võtta.
 Vanamees otsustas asuda loomise kallale.  
   Ta oleks muidugi võinud kõik luua ühe ropsuga. Kuid ei, ta otsustas mitte rutata: «igal asjal oma aeg". Alguseks lõi ta ainult taeva ja maa. Õigemini, mateeria tuli esile ise, kui jumal oma tahte oli avaldanud. Tõsi küll, mateeria oli vormitu ja tühi, alles segi «nagu puder ja kapsad» ja läbinisti märg. «Ja maa oli tühi ning paljas, ja pimedus oli sügavuse peal, ja jumala vaim oli lehvimas vee peal,» öeldakse Moosese esimese raamatu esimese peatüki teises salmis.
   Piibli lugejal on muidugi kasutu püüda aru saada, mida see salm tähendab.
   Kuid et töös mitte vigu teha, oli jumalale vaja valgust. Otsustades alljärgneva järele, istus ta eelnenud sajanditel täielikus pimeduses. Õnneks puudus tal risk millegi vastu põrgata, sest ümberringi ei olnud ju midagi.
   «Saagu valgus!» käskis jumal. «Ja valgus sai» (1. Moos. 1 : 3).
   Mis valgus see oli? Seda piibel ei ütle. Ta lihtsalt mär­gib: «Ja jumal nägi valgust, et see hea oli.» Tähendab, ta oli oma saavutusega rahul. Kõigepealt hoolitses ta selle eest, et teha «vahe valguse ja pimeduse vahel». Oleks jälle kasutu püüda mõista, mida see tähedab. "Ja jumal nimetas valguse päevaks, ja pimeduse nimetas ta ööks; -siis said õhtu ja hommik esimeseks päevaks (1. Moos. 1 : 5). Pärast seda hakkas vanamees looma ... arvake mida? Jälle taevast! ...
( LEO TAXIL  "LUSTAKAS PIIBEL" )


Ta sai aru, et tuleb ükskord oma ükskõiksusest jagu saada ja tegutsema hakata; Loomulikult ajendas teda aktiivsusele puhtmõistuslik loogika, mis oli siirusest kaugel, aga mis tähtsust sellel oli ? Kui ei olda siiras, siis tuleb teeselda, sest läbi teeskluse hakataksegi lõpuks uskuma, niisugune on igasuguse usu printsiip.                                                        
(Alberto Moravia "Ükskõiksed")
Rändama, teel...